Muinasjutuõhtu ja soome-ugri disko

Tartu Nefa Rühm korraldas oktoobris 2016 Hõimupäevade raames muinasjutuõhtu ja soome-ugri muusika disko Genialistide klubis.

Muinasjutuõhtul rääkis Risto Järv Eesti muinasjuttudest ja jutustamise traditsioonist ning vestis mõned lood, ungari ja teiste soome-ugri rahvaste muinasjutte (nt saami, mansi) jutustasid Jürgen Dengo ja Hanneleele Kaldmaa. Kuulamas käis mitukümmend inimest ning pakkusime ka piparkooke.

Õhtu jätkus alumisel korrusel, kus  Janno Zõbin rääkis valmivast karjala muinasjuttude plaadist, jutustas ja lasi plaadilt mõne loo ning muusikatki ning Tõnn Adermann mängis plaatidelt ja muudelt helikandjatelt head ja paremat laiast soome-ugri ilmast. Kuulda sai nii rahvamuusikat kui ka tänapäevasemat ja tantsulisemat muusikat – tööd jagus nii kõrvadele kui jalgadele.

“Muinasjutuvestja”
Karjala muinasjutt kogumikust “Muinasjutuvestja” – läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte

 

Ennevanasti elas tsaar, kes pidas kangesti muinasjuttudest lugu. Teenrid otsisid kogu maalt jutuvestjaid, sest tsaar nõudis iga päev uut lugu – kui talle jutustati juba kuuldud lugu, nõudis ta, et jutustajal pea maha löödaks. Aga kust pidi teada saama, kas tsaar oli seda juttu varem kuulnud või ei? Ja nii lendas iga päev jutustajate õlgadelt päid.
Peagi tuli aeg, mil enam keegi ei usaldanud tsaarile muinasjutte jutustama minna. Tsaari teenrid otsisid ja otsisid end poolsurnuks, aga mitte keegi ei tahtnud asja eest teist taga oma pead pakule viia. Siis äkki leidus üks hulljulge võrukael, kes oli ise nõus, tulgu, mis tuleb, muinasjuttu jutustama. Tsaar oli nii rõõmus, et tõi ise poisile tooli ja ütles: „Kulla sõber, hakka pihta!”
Poiss alustas: „Sellest on kaua aega möödas, kui minu vaar ja sinu vaar üheskoos sara ehitasid. Sara sai nii lõpmata pikk, et orav päevaga hädavaevu seinapalgi ühest otsast teise jõudis. See oli alles uhke sara! Kas oled kuulnud?”
„Ei ole,” tunnistas tsaar.
„No kui pole kuulnud, siis tänaseks aitab,” ütles poiss, „homme tulen jälle.”
Järgmisel päeval tulebki tagasi, tsaar ise toob poisile tooli, kuidagi ei jaksa oodata, et saaks jutule jätku.
„No hakka aga rutem pihta!”
Poiss jätkab: „Mäletad, missuguse sara sinu vaar ja minu vaar ehitasid? Mäletad? Siis kasvatasid selles saras niisuguse härja, et pääsukene lendas terve päeva ühelt sarvelt teisele. Kas oled kuulnud?”
„Ei, ei ole kuulnud,” tunnistas tsaar.
„No kui pole kuulnud, siis tänaseks aitab,” ütleb poiss jälle. „Homme jätkame,” ja läks ära.
„No-noo,” mõtles tsaar, „kaval võid sa ju olla, aga küll ka sina oma peast ilma jääd.” Kutsus kõik ametimehed kokku ja ütles, et kui poiss järgmine kord tuleb, tuleksid kõik kuulama ja kinnitaksid ühest suust, et seda lugu on nad juba kuulnud.
Poiss tuligi kolmandal päeval, nagu oli lubanud. Tsaar tassis talle tooli vastu ja poiss jutustas: „Siis kui sinu vaar ja minu vaar veel naabrid olid, laenas sinu vaar minu oma käest nelikümmend tündrit kulda. Neljakümne hobusega pidi seda ära vedama ja ühe päevaga ei jõunud neist kõigist mööda kõndida. Kas sellest oled kuulnud?”
Õukond pidas tsaari käsku meeles ja kinnitas kui ühest suust: „Oleme kuulnud!”
„No kui olete kuulnud,” kostis poiss, „makske oma võlg ära!”
Ja tsaar pidigi kogu kulla ära andma, sest kõik ju tunnistasid, et ta võlgu oli. Kraabiti kõik vara kokku ja neljakümmet tündritäit ikka kokku ei saadud. Poiss võttis kulla ja läks, tsaaril aga kadus sellest päevast peale muinasjutuisu ära.

Leave a Reply